Kui ma oleks nastik

Ühel päeval kui ma rahulikult süüa otsisin, tulid poisid kalale. Vees märkasid nad mind. Poisid muutusid uudishimulikuks ja kuigi ma pole midagi teinud hakkasid mind kividega loopima. Esimese kiviga ma pihta ei saanud aga teine kivi riivas minu saba. See oli jube valus! Hakkasin eest ära ujuma, aga nad jõudsid enne mind oksa peale upitada ja tõstsid kuivale. Sealt polnud mul pääseda võimalik. K ivid lendasid minu poole, mulda lendas. Olin saanud juba palju viga. Veri oli väljas, aga piosid ei jätnud järele. Kui ma veel natuke piinlesin, läksid nad lõpuks ära. Nii ma seal siis vaevlesin. Umbes kolm kuni neli päeva. Haavad hakkasid tasapisi ära kaduma. Kuid üks arm ei läinud ära. Isegi kahe nädala pärast oli arm alles. Mõtlesin et see ei lähegi ära, kuid siis, kui möödunud oli juba kolm kuud, läks arm ära. Olen kurb veel tänaseni, et rumalad poisid mind kiusasid. Aga kui ma saaksin rääkida, ütleksin kõigile  inimestele maailmas, et mõelge, kui teile endile tuleks suur kamp uut ja vana tegema. Minu arust on see väga-väga rumal, kui teistele tehakse haiget.